Meet the Designer: Urmas Lüüs

Vastab Urmas Lüüs

Urmas Lüüs (1987) on omandanud bakalaureuse ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia Disainiteaduskonnas Ehte- ja sepakunsti erialal ning täiendanud end Rootsis, Hollandis ja Itaalias. Hetkel töötab Tallinnas vabakutselise disaineri ja kunstnikuna. Kirjutab kultuuriteoreetilisi artikleid Eesti ja välismaistele väljaannetele ning annab õppejõuna loenguid EKA disainiteaduskonnas.

1) Mis oli Sinu esimene päris töökoht? Kuidas leidsid tee disainini?

Kuna ma vanematelt taskuraha ei saanud, siis pidi juba varakult suviseid tööotsi tegema. Esimeseks päris tööks võiks siis lugeda esimest ametlikku töökohta 14 aastaselt. Haapsalu Kultuurikeskus väljastas isegi kõvade mustade kaantega klade, millel oli suurte kuldsete tähtedega kirjas TÖÖRAAMAT. Paigaldasin välilavasid ja olin kõikvõimalikel muudel viisidel abiks ürituste ning festivalide korraldamisel. Õnnestus isegi värisevate kätega Gunnar Grapsi kitarri hoida. Disainini viis tunnuslause „pime kana leiab tera“. Valisin noore ja lolli väikelinna poisina EKA´sse astudes skulptuuri ja ehte-sepakunsti vahel. Valisin viimase ja leidsingi end ootamatult disainiteaduskonnast.

2) Mis Sa täna teed? Millest enamasti Sinu päev koosneb?

Otseselt tänasel päeval on mul vaja õhtuks valmis kirjutada ajalehele Sirp 15 000 tähemärgiga arvustus Erik Alalooga näitusest „Singulaator“. Muidu mööduvad päevad põhiliselt Hobusepea tänava ateljees. Hetkel on kuidagi näitusepakkumistega jokanud. Ukse ees kaks näitust Soomes, üks Hiinas, üks disaininädalal Brüsselis ja talvel Tallinnas Hobusepea galeriis. Näituste kõrval on vaja ka poodidele ja müügigaleriidele uusi tooteid-taieseid teha. Aeg-ajalt teen koostööd teatrietenduste juures kunstniku ja helikujundajana. Kui parasjagu tööd ei tee siis jahin huvitavat muusikat ja helimaailmu või vedelen ateljeekaaslastega lolli juttu ajades diivanil.

3) Kas on mingisugune disainialane (või filosoofiline) n-ö baastekst, mida elutõena oma tegemistes alati meeles pead?

Raamatud on mu nõrkus. Ühte kindlat teksti oleks raske välja tuua. Mind huvitavad kõik raamatud, mis esitavad lapselikku küsimust „miks?“. Objektist endast huvitab mind märksa rohkem, miks see olemas on ja mida see tähendada võib. Lugemissoovitustena võiksin jagada Jean-Philippe Toussaint´i Loomingu Raamatukogus ilmunud teost „Tung ja kannatlikkus“, kus ta analüüsib oma loomingulist enesejuhtimist ja EKA kirjastuse poolt välja antud Jyrki Siukoneni raamatut „Vasar ja Vaikus“, kus ta portreteerib nö kätega mõtlemist. Mõtteprotsessi, mida juhib füüsiline tegutsemine.

4) Oleksin tahtnud olla …. disaini autor!

Parimate disainide ja konstruktsioonide patent kuulub loodusele. Minu osaks ei jää muud kui neist õppida ja leida oma tõlgendusi.

5) Kellega eesti disaineritest tunduks Sulle põnev koostööd teha?

Tavaliselt pakuvad mulle enim pinget erinevate meediumite nagu muusika, teadus, poeesia, infotehnoloogia kohtumiskohad, kus eri kompetentsidega inimesed oma tugevused ristavad ja tekib miskit värske energiaga laetut. Disaineritest veedaksin hea meelega loomingulist aega koos näiteks Kärt Ojavee, Hannes Praksi ja Reet Ausiga. Jälgin imetlusega, kuidas nad on võimelised oma loomingus ühendama suuremat pilti ning omavad mõttelist laiahaardelisust. Tajuvad lisaks asjade valmistamisele ka nö objektitagust (objektijärgset) maailma. Põhjus-tagajärg suhted suuremas globaalses pildis.

6) Viimatine kultuurielamus?

Osalesin nädal aega kestnud kursusel, kus Saksa metallitehnoloog Götz Breitenbücheri juhendamisel valmistasime muinasaegsel viisil rauda. Tegime läbi kogu protsessi. Kogusime soomaaki, ehitasime sulatusahju, sulatasime maagi toorrauaks, moondasime süsinikku lisades teraseks ja sepistasime kokku töödeldavaks latiks. Just see sama silmiavav kogemus mõistmaks, kust asjad tulevad ja mida erinevad tehnoloogilised sõlmpunktid ajaloos tegelikult inimkonna jaoks tähendavad. Ilma selle tehnoloogilise muinasinnovatsioonita poleks ühiskond kunagi kiviajast eriti kaugemale saanud areneda ja kogu meie tänapäevane maailm oleks absoluutselt teistsugune