Meet the Designer: Mait Mahlapuu

Mait Mahlapuu on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini eriala, töötanud kaksteist aastat sõidukite ja tarbekaupade tööstusdisainerina rahvusvahelistes suurettevõtetes ja agentuurides Šveitsis, Austrias, Rootsis ja Saksamaal. Viimased neli aastat on Mait töötanud vanem-tööstusdisainerina Husqvarnas. Mait on Eesti Disainerite Liidu liige.

Kuidas leidsid tee disainini?

Huvi sai alguse vanemast õest, kes kunstiteadlasena tegeles disaini ja arhitektuuri ajaloo uurimisega. Juba gümnaasiumi ajal harjutasin kätt Tallinna Kunstikoolis ja edasi viiski tee pikemalt mõtlemata Eesti Kunstiakadeemiasse tootedisaini õppima.

Milline oli sinu esimene päris töökoht?

See oli ülikooli ajal Renard Motorcyclesi GT mudeli arendus koos Andres Uibomäega. Tegu oli ühe väga ambitsioonika projektiga. Tootearenduse käigus sai EKAs vahel lati alt läbi joostud, et rohkem Renardile pühenduda ja sellest on tagantjärele kahju, kuid Renardita oleksid mitmed võimalused ära jäänud. Ilmselt jäänuks saamata näiteks Šveitsi käekella-tööstuse (Zenith, Montblanc) või KISKA (KTM mootorsõidukite disainistuudio ja agentuuri) kogemused.

Millest koosneb su tänane argipäev?

Hetkel sai valmis üks väga isiklik “toode” ja olin elukaaslasega paariks kuuks Eestis lapsepuhkusel. Töine argipäev möödub aga Saksamaal Husqvarnas, kus disainin Husqvarna/Gardena roboteid ja tööriistu. Pärast autotööstust on värskendav algusest lõpuni oma tooteid disainida ja kõikides protsessides osaleda. Suur hulk meie toodetest valmistatakse kohapeal ja nii saan märksa vahetuma kogemuse tootmisele ka ise füüsiliselt lähedal olles. Husqvarnas omistatakse disainile kriitiline tähtsus ja disaineril on seega juhtroll kasutajast, tootmisvõimalustest ja ilusatest proportsioonidest lähtuva toote loomisel. Husqvarnal on küllaltki suur ja mitmekülgne tootevalik, väikeses meeskonnas saan disainida palju erinevaid tooteid – kõrgtehnoloogilistest robotniidukitest aiavoolikuteni.

Kõige põnevam on töötada projektidega, mis toovad turule uue segmendi toote või pakuvad senisest oluliselt keskkonnasõbralikumaid lahendusi. Näiteks sel aastal jõudis tarbijani minu disainitud Gardena HandyMower, mis on võimekas pisike kergniiduk väikestesse linnaaedadesse ja mille tootmiseks kulub kordades vähem plastikut võrreldes teiste 18/20V niidukitega.

Mõni mõttetera, mis elus kannab…

Disain on elukestev õpe. Küsimus, kelle probleeme soovin lahendada, on minu jaoks ajas muutunud. Kaksteist aastat tagasi oli ideaaliks disainida mõne tuntud ja “ägeda” brändi autosid või tsikleid. Autotööstuses on väga palju teiste inimeste eeltehtut ja tiimitööd, paari komponendi disainimine kogu BMW mudelist ei tekitanud minule tunnet, et see on minu disain. Praegu olen uhkem alumiiniumkäepideme ja vahetatavate teradega Saksamaal toodetud oksakääride üle. Suurem tootmismaht või pikem ja keerukam disainiprotsess ei tähenda tingimata, et disainer oma tööst rohkem “tagasi saab”. Tooteid on maailmas paratamatult niigi liiga palju ja iga uus toode võiks olla vajalik, kestev ja paremaid uusi lahendusi pakkuv.

Kellega Eesti disaineritest tunduks sulle põnev koostööd teha?

Põnev koostöö eeldaks, et kolleegidelt on palju õppida. Huvitav oleks töötada näiteks Martin Pärna, Pent Talveti ja teiste Eesti tööstusdisaini spetsialistidega ning ka Eesti disaineritega rahvusvahelistest meeskondadest – Sten Häggblom ja Björn Koop.

Millise disaini autor sa ise oleksid soovinud olla?

Põnev oleks olnud töötada ja õppida näiteks Ulmi Hochschule für Gestaltungis aastatel 1953-1968 ning koos Dieter Ramsiga saada osaks Brauni, Junghansi ja Gardena ikoonilistest toodetest.

Jaga meiega mõni meelde jäänud kultuurielamus.

Viimase aja mõnusaim kultuurielamus oli valgete öödega kodumaal viibimine. Võrreldes Lõuna-Saksamaa ülerahvastatud järveäärsetega on tühjas mererannas värskeid maasikaid nosida juba luksus omaette.

*Intervjuu ilmus Äripäeva Sisustajas (sept, 2020)